Joodi jaotumine ja ainevahetus loomadel
1.1 Joodi jaotumine loomadel
Loomade keskmine joodisisaldus on 50-200ug/kg, kuid see väärtus varieerub suuresti, peamiselt olenevalt joodi sisaldusest toidus. Normaalsetes söötmistingimustes on joodi jaotus looma kehas: 70%-80% kilpnäärmest, 3%-4% lihastest, 3% luujuustust ja 5%. -10% muudest elunditest ja kudedest. Veres sisalduv jood esineb türoksiini kujul, mis on peamiselt seotud plasmavalkudega, ja väike kogus on plasmas vaba.
1.2 Joodi metabolism
Jood siseneb looma kehasse koos sööda ja joogiveega. Suurem osa söödas sisalduvast joodist on anorgaanilised joodiühendid, mis võivad imenduda vahetult seedetrakti erinevates osades ning seedimine ja imendumiskiirus on eriti kõrge. Eriti hästi imenduvad ka joodi orgaanilised vormid, kuid aeglasemalt. Ühemaoliste loomade peamine imendumiskoht on peensool, millele järgneb magu; mäletsejalistel on peamine imendumiskoht vatsas.
Seedetrakti kaudu imendunud jood eksisteerib pärast verre sattumist I-1 kujul ja umbes 60%-70% imendub kilpnääre. Kilpnäärmes oksüdeeritakse see esmalt I2-ks ja seejärel kombineeritakse türosiini jääkidega türeoglobuliinis, moodustades jodiidtüroglobuliini, mida hoitakse kilpnäärmes ja mida saab hüdrolüüsida lüsosoomi proteolüütiliste ensüümide toimel, vabastades koos hormooniga triglütseriidid. tegevust. Jodotüroniin (T3) ja türoksiin (T4) sisenevad vereringe kaudu teistesse keha kudedesse ja organitesse, et mängida rolli. 80% kudedesse ja organitesse sattuvast türoksiinist laguneb dejodinaas ja vabanenud jood ringleb kilpnäärmesse taaskasutamiseks. Anorgaanilise joodi käibeainevahetus organismis on kiirem, orgaanilise aga aeglasem.
Jood eritub peamiselt uriiniga neerude kaudu ning väike osa sülje, maomahla, sapi ja väljaheitega seedetrakti kaudu. Ühemaoliste loomade ja lüpsivasikate endogeenne fekaalne jood eritub peamiselt sapiga, täiskasvanud mäletsejalistel aga süljega ja osa sellest eritub joodi sisaldavate püroviinamarihapete derivaatidena. Lisaks võib jood erituda ka kopsude ja naha kaudu ning tootmisloomadel loomsete saaduste kaudu.
2 Joodi toitumisfüsioloogilised funktsioonid
2.1 Reguleerige ainevahetust ja säilitage keha soojuse tasakaal
Sobiv kogus türoksiini võib suurendada tuuma RNA polümeraasi aktiivsust, suurendada kogu RNA sünteesi ja seeläbi kaudselt soodustada valgu sünteesi; samuti saab parandada teiste ainete metabolismis osalevate ensüümide aktiivsust.
Türoksiin võib mõjutada seost materjali metabolismi ja energia metabolismi vahel, st oksüdatiivse fosforüülimise protsessi, ning soodustada bioloogilist oksüdatsiooniprotsessi trifosfaadi tsüklis. Sobiv türoksiini annus võib soodustada suhkru ja rasva bioloogilist oksüdatsiooni, koordineerida oksüdatsiooni ja fosforüülimist ning säilitada osa vabanenud energiast adenosiintrifosfaadis (ATP), ülejäänud osa aga säilib soojuse kujul või vabaneb kehast välja. .
2.2 Mõjutada loomade kasvu ja arengut
Türoksiinil on reguleeriv toime kesknärvisüsteemi, luustiku, südame-veresoonkonna ja seedesüsteemi arengule ning see võib soodustada kudede diferentseerumist ja kasvu, soodustades seeläbi noorte kasvu ja arengut, suurendades põhiainevahetust ja hapnikutarbimist. Noorloomade joodipuudus võib väljenduda kasvu ja arengu pidurdumises, elujõu vähenemises, mille tagajärjeks on "kretinism".
2.3 Mõjutada loomade paljunemisvõimet
Jood on loomade hea paljunemisvõime säilitamiseks oluline mikroelement. Joodipuudus võib põhjustada loomade paljunemishäireid, ebanormaalseid või pärsitud, ja isegi viljatust. Tõsine joodipuudus võib mõjutada ka järglasi, põhjustades järglastel kasvu stagnatsiooni ja hüpoplaasiat. Joodipuudus isasloomadel võib põhjustada halvenenud, halva kvaliteedi. Emasloomade joodipuudus võib põhjustada tiinestumise määra vähenemist, raseduse katkemist, loote nõrkust ja sünnitusjärgset platsenta peetumist. Kasvatajate joodipuudus võib põhjustada koorumise vähenemist, munakollase imendumishäireid ja inkubatsiooniaja pikenemist. Lisaks võib joodipuudus loomadel kaasa tuua ka väiksema joodisisalduse nende toodetes.
2.4 Loomade karvkatte seisundi mõjutamine
Joodipuudus mõjutab looma karva normaalset kasvu, mille tulemuseks on kuiv ja määrdunud karv nahk, aeglane kasv, juuste väljalangemine või isegi kogu keha juuste väljalangemine, naha pakseneb, karvade ja sulgede läige kadumine ning karvkatte fibroos üle kogu keha. .
3 Loomade joodipuudus ja mürgistus
3.1 Joodipuudus
Loomadel esineb kahte tüüpi joodipuudust, üks on primaarne joodipuudus, mis on peamiselt tingitud sööda ebapiisavast joodisisaldusest. See puudus on üldiselt endeemiline. Näiteks võib joodipuudus kohalikus pinnases ja joogivees põhjustada ebapiisavat joodisisaldust kohalikes söödamaterjalides ja põllumajandustoodetes ning põhjustada kergesti joodipuudust kohalikel elanikel ja kariloomadel. Teine joodipuuduse tüüp on sekundaarne joodipuudus, peamiselt seetõttu, et sööt sisaldab aineid, mis pärsivad joodi imendumist ja kasutamist, nagu tiotsüanaat, glükoosisotiotsüanaat, glükosiid-arahhidonosiid ja tsüanogeensed glükosiidid jne. Loomadel võivad joodipuudust põhjustada ka struumat tekitavad ained nagu tiometasool ja tiouurea, mida söödas on rohkem. Lisaks on söödas liiga kõrge kaaliumiioonide kontsentratsioon, mis võib soodustada joodi eritumist ja põhjustada loomadel joodipuudust.
3.2 Joodimürgitus
Liigne joodi tarbimine võib põhjustada ka hüperjoodi struuma ja loomade mürgistust. Zhang Sufang ja teised teatasid, et 0,2% KI-ga joogivesi hoiab ära mükoosist põhjustatud tibude ägeda surma. Rohkem kui 10 tundi pärast joomist ilmneb toidukaotus, närbumine, silmade sulgemine, kaela kokkutõmbumine, uinak, ebakindel kõnnak, suu lima suurenemine, lahtised väljaheited, hingeldus ja paroksüsmaalne nurkvõlv. Lahkamisel täheldati kopsuturset, ummistust, hingetoru lima suurenemist, kaksteistsõrmiksoole hemorraagiat, maksa ja neerude suurenemist ja ummistust, ileotsekaalset efusiooni ja kerget ajuturset.
4 Haiguste ennetamine ja ravi
Joodi lisamine on kõige põhilisem ja tõhusam kontrollimeede, kuid üleannustamise mürgistuse vältimiseks tuleks annust rangelt kontrollida.
Suukaudne jodeeritud sool on tavaline meetod joodipuuduse raviks. Täiskasvanud veised {{0}}mg/p, täiskasvanud lambad 20-50mg/p, talled 5-10mg/p. Lisage kanasöödale 0,25% kaaliumjodiidi või tavalisele soolalahusele 0,023% kaaliumjodiidi ja laske sellel vabalt juua. Suukaudne joodilahus (5% I, 10% KI), 10-20 tilka päevas veistele, 5-10 tilka päevas täiskasvanud lammastele, 1-3 tilka päevas talledele, 20 päeva ravikuurina iga 2-3 kuu järel Korrake kursust veel üks kord. Kui struuma on suurenenud ja tahke, võib peale määrida joodisalvi; pärast näärme mädanemist loputatakse kirurgilist sisselõiget lahjendatud joodilahusega.
Selle haiguse vältimiseks tuleks tähelepanu pöörata joodisisaldusele toidus, et see vastaks loomade vajadustele. Kasutage joodi sisaldavaid soolaklotse, et loomad saaksid vabalt lakkuda või lisage söödale merevetikaid, vetikaid ja muid aineid või segage joodi mineraalsete lisanditega, tavaliselt segatakse kaaliumjodiid või kaaliumjodaat steariinhappega, segatakse Pane söödasse või soolatellised, et vältida joodi lendumist, on kontsentratsioon 0,01% ja sellel on hea joodipuudust ennetav toime.
